Aeg Tallinas läheb palju kiiremini. Esimene aasta ülikoolis hakkab läbi saama ja mulle tundub, et see läks kiiremini kui see eelmine esimene aasta ülikoolis, mis tegelikult ju loobumise tõttu palju vähem kestis. Teine asi, mis tundub uskumatu, on see, et Margusega koos olen ma praeguseks olnud oma isikliku rekordaja. Ja ikka on kõik nii ilus ja hea ja selline tunne on nagu me oleks äsja tutvunud. Ma loodan, et see kõik ei tähenda, et ma kiiremini vanaks saan.
Natuke vähem kui nädal tagasi käis külas minu parim sõber Sander, kes enne oli mulle öömaja asjus kirjutanud ja helistanud. Algatuseks sõime Balti jaamas kapsarulle ja jõime õlut. Hiljem jõime Levikas palju õlut ja siis Juuksuris palju õlut ja siis Levikas palju õlut. Üks tüüp oli veel, mingi Keiko või midagi. Mmmm… Üldse ei tule see nimi meelde enam. Mitte et see tähtis oleks ära mainida, aga häirib. Aa… Kermo. Igatahes tore õhtu oli. Koju liikuma hakates võtsime Sandri tungival nõudmisel ja minu vastupanust hoolimata Levika eest suvalise takso, millega me jõudsime selle Keiko maja juurde, mis minu omast ei jäänud küll kohutavalt kaugele, aga ka liiga lähedale mitte. Taksoarve oli rohkem kui kaks korda suurem kui tavaliselt Levvarist minu juurde. Seega ei olnud mul järgmine päev ka süümekaid kui ma Sandrile taksoraha ei andnud. Sealt me kõndisime minu juurde. Umbes poolel teel viskas Sander taskust välja mingi pabernutsaku ja ütles: “Fukcing origami”. Pärast seda kui ma olin nutsakut veits jalaga tagunud, sai Keiko aru, et tegemist ei olnud mitte tavalise fucking origamiga, vaid “origamiga”, mille eest mõned tunnid varem oli palju raha välja käidud. Keegi õnneks kannatada ei saanud. Järgmine hommik oli ilus ilm ja jalutasime Sandriga linna - mina kooli, tema bussi peale. Oli üllatavalt normaalne taasnägemine.
Mingi päev hiljem käisime Margusega loomaaias, mis oli väga khul. Varsti lähme Tarkovskiga ka. Ma mäletan, et lasteaias tegi ka Tarkovski meile mingi asja loomaaias, ülikoolis siis jälle. Tallinna värk.
Aga joomisega on üldse nii, et peale selle, et ma seda väga teha ei taha/viitsi, ei tohi ma ka ilmselt. Rohkem kui pooled viimasel ajal olnud joomistest (ja neid on tõesti vähe olnud) on järgmisel päeval päädinud kohutava pohmelli ja oksendamisega. Just see viimane pole just liiga tavaline minu puhul. Vaene mina.
Aga muidu läheb kenasti, mingis mõttes on praegu vist kõige stressivabam periood peale puberteedi algust ja ma olen väga õnnelik.
Tegelikult ega ma siia nalja tulnd tegema. Ma proovin end parandada ja kirjutada vahel midagi, sest muidu on minust väga ebaaus teiste kallal vinguda, et nad midagi ei kirjuta. Eksju?
Tegin kõik eksamid ära, enamus väga hästi, osa lihtsalt hästi ja tänases kukun suure tõenäosusega läbi. Aga pole hullu, see kõigutaks mind ainult juhul, kui järeleksam väga kaugel poleks. I`m a free man again. Suht igas mõttes, või noh, välja arvatud selles mõttes et man tähendab ka meest ja ma justkui nagu pole. Üldse pole. Aga seda te ju teate ja üleüldse te teate kõike minu kohta, nii et üllatada ma millegagi ei oska. Mida ma üldse siin teen? Nooooooooo…
Ehh. See on pingelangusest ma eeldan, see kerge hullumine. Ja tegelikult mul pole aega enam kirjutada, sest Tuts viib mind kohe autoga teise kohta nolife`ima ja varsti tulen ma Tartusse ja musi musi kalli kalli`n` shit.
Margus says: kas sul oli täna miski eksam?
I am Kitchen. says: mhmh, mu viimane
Margus says: joujoujou.. piduuuu?
I am Kitchen. says: PIDUUU
Margus says: aa.. tahad miskit teha?
I am Kitchen. says: pidu?
Margus says: tegelt ma ei tea, kas ma päris pidu viitsin
I am Kitchen. says: Ma ka ei viitsi, ma jõin päeval ühe õlle ja rääkisin poolsuvalise inimesega msnis, tunne nagu zavoodis.
Pesin pesu, sokke täpsemalt, ja panin terve hunniku rõdule kuivama. Põnev eks? eks? Igatahes veits aega tagasi sõin elutoas ja vaatasin nii muuseas korraks rõdule ja üks vareseraibe oli sikutanud ühe mu soki pesulõksust lahti ja möllas sellega. Mismõttes, vares? Sessuhtes et mida ta ikka mu kuradi sokiga teeb. A ma andsin talle pisut õpetust kah. Ei, ma ei lasknud teda püssist, kuigi mul on selleks siin reaalne võimalus olemas.
Teel koju helises telefon:
“Tere, helistan dekanaadist, teil on liiga vähe ainepunkte. Teil on võimalus võtta akadeemiline või saate eksmati.”
Ahhh? Mismõttes?
“Aa, te helistate Tartu Ülikoolist või?” – “Jah” – “A no ma käin juba teises ülikoolis, nii et võite vast eksmati teha küll.”
Noh, alguses mõtlesin küll, et mismõttes, alles ma tulin siia ja juba te teete mulle eksmati.
Ja Dark Night on jumala keskpärane film muide. A see Tartu uus kino tundub suht ok olevat see-eest.
Ma sain alles hiljuti aru, mida see lause tegelikult tähendab. Sweet. Et siis, kes ei tea, see on osa ühest Placebo laulust – vahel on äge kuulata asju, mida viimati sai põhjalikult kuulatud 13-aastaselt.
Ja ma olen juba veits purjus, Scrubsi vaimus – joon appletini`t. Üksi kusjuures, mis on imelik. Imelik on üksi juua, ma ei tee ju kunagi sellist asja. Ja praegu teen ma seda puht praktilistel kaalutlustel. Ehk siis, kuna me lähme kursaloomadega mingisse baari varsti. Kursaloomad – võimalik minupoolne suutmatus suhelda ja baar – kallis.
Aga homme on palju ägedam päev, ma loodan.
Ok, TLÜ on tegelikult ikka äge. Mulle meeldib. Näiteks mis mulle TÜs ei meeldinud, oli see, et hooned asusid üksteisest kaugel ja ei jäänud aega loengute vahel süüa ega/või kohvi juua, aga sööma ja/või kohvi jooma loengute vahel peab, sest muidu ei suuda üldse koolis olla. Ma jätsin päris tihti loengusse minemata, sest ma ei tahtnud seal uniselt või kõht korisedes vahtida. Siin aga on kõik hooned koos ja neis kõigis on ka kohvikud. Ma tean, et see ei määra ülikooli headust, aga see on ikka kuradi tähtis. Teine põhjus, miks mulle siin rohkem meeldib, on ägedamad loengud ja õppejõud. Ma loodan, et see pole ainult alguse asi.
Sain just teada, et homme on tutvumispidu. Ma kartsin juba, et sellist asja ei tulegi ja et ma pean igavesti üksi ja võõrana TLÜ koridorides uitama. Ok, nii hull see asi ka polnud tegelikult, aga tõsine suhtlemisvaegus on mul küll, sest ma suhtlen ju ainult õhtuti pisut korterikaaslasega ja see on ka kõik. Ja oh kuidas ma juba ootan nädalavahetust ja Tartut ja sõpru and shit. Ja joomist – ma arvan, et mul on ka alkoholivaegus.
Mis veel, mis veel… Ahjaa, ma avastasin, et mul on orkutis paksu inimese pildid. Ehk siis kõik pildid on näost ja ainus, mis pole, sellel olen ma 16. Ma pean ruttu selle vea parandama.
Head aega, ei, nägemiseni
Infoajastu vä? Mitte Tallinna Ülikoolis. Neil on info liikumisega ikka päris tõsine probleem, õieti siis info liikumatusega. Ma ei hakkagi vinguma nende kahe korra pärast täna, üks kell kaheksa hommikul, teine kell kaks, kui ma pika maa ettevõtnult sama targana koju tagasi pidin minema. Mkm, mul pole niikuinii midagi paremat teha. Aga neid üliõpilasi, kes täiesti asjatu teekonna ette olid võtnud, oli seal ikka päris suur hulk. Ja vähemalt nende loengute puhul, kuhu mina olin läinud, lasti meil mingi 20 minutit enne vahtida, kui teatati, et loeng jääb ära. Ja mulle tundub, et seda tegid ka üliõpilased, kes olid spetsiaalselt käinud küsimas, et mida vittu. Sest need arvukad õppejõud/niisama TLÜ tegelased, kes pidevalt mööda töllasid, on ilmselt avastanud mingi mooduse, kuidas liikuda üliõpilastest ummistunud koridorides niimoodi, et nad kedagi ei märka. Eks noored ju hängivadki tänapäeval igalpool.
Kuna mul oli liiga palju vaba aega, käisin läbi ka Tallinna Akadeemilisest Raamatukogust. Ma ei oodanud palju, aga nii vähe kindlasti mitte. Tartu Ülikooli Raamatukogu kõrval on tegemist ikka suht peldikuga.
Igatahes, mis ma tahan öelda on see, et kuigi ma endiselt pole tegelikult negatiivselt meelestatud TLÜ suhtes, hakkan ma aru saama, miks tartlased seda mõnitavad. Aga positiivne on see, et kuigi nad on siin ülikooli labürinti ehitanud, ei ole vähemalt Tartu kombel ülikoolist maastikumängu tehtud.
Eh. Ma tean, et see oli igav umbes igale inimesele, kes pole ee… mina?
Olgu. Pärast esimese loengu ärajäämist sõitsin koju, aga enne koju minemist jalutasin rannas. Ma polnud varem Stroomi rannas käinud, vähemalt ei mäleta, et oleks. Suht numps oli, nägin oravat kah. Ja siis mõtlesin, et peaks seal jooksmas käima. See oleks imelik though.
Ja ma igatsen seda kooselu, isegi kui me tegelikult teineteist vähe nägime päeva jooksul, oli ikkagi hea. Niuks. Sõprade igatsemisest olen ma suutnud hoiduda, kinnitades endale, et isegi Tartus poleks ma niikuinii nende päevade jooksul kellegagi kokku saanud. Võib-olla.
Kuidas neid asju kirjutatigi?
Umbes nii, et istun siin ja mõtlen, et peaks binokli muretsema juhuks kui vahel õhtul igav on. Sest siin on palju suuri maju ümberringi, mille akendesse saaks vahtida. Viies korrus on selle tegemiseks täitsa sobiv. Ja ma ei arva üldse, et ma sellise idee pärast nüüd pervert oleks, sest ma ei usu, et see tegevus oleks perverssem kui näiteks Justi lugemine või Reporteri vaatamine. Sellest rääkides, mul on nüüd telekas, siinsamas, minuga ühes toas, vahib siin tabureti peal. Ma pole siiani julgenud teda sisse lülitada, sest mine tea, äkki mul tekibki harjumus. Ma olen ju siiski neli aastat edukalt ilma selleta hakkama saanud. Ma võin mujal teda vaadata, kasvõi kõrvaltoas koos korterikaaslasega, see pole üldse sama, kui teda oma toas pidada. Eks ma ju peangi vinguma asjade pärast, mida ma ei taha, kuid mis mul ometigi olemas on, sest puudu siin suurt millestki pole. Asjadest, nn mugavustest siis, rahast on niikuinii puudus, ja inimestest. See on tõttöelda päris hea, et mul on korterikaaslane, muidu ma oleks vist liiga üksik, ta on tore enivei.
Ma arvan, et ma kirjutan ülikoolist homme, sest ma pean sinna homme kella kaheksaks kohale ronima ja seetõttu hetkel ka magama minema.
